Wednesday, September 20, 2017

Galapagose linnukesed.

Enne Galapagose reisi olin teinud korraliku uurimistoo, kuhu minna saab ja tasub. Kõik saared on omamoodi erinevad, seega on parem teada enne, mida rohkem näha tahaksid ja millest oled nõus loobuma. Mina tahtsin näha merilõvisid, hiidkilpkonni, iguaanasid ja muid loomsemaid loomi. Linnud on minu jaoks ühed varblased kõik, kellel ma oluliselt vahet ei tee. Võimatu on siin elus kõike hästi teada, seega olen linnutundmise oma teadmistepagasist teadlikult välja jätnud. Järgnevalt näide erinevatest Galapagosel ette sattunud varblastest:

1. Suurenokaline kalaõgijast hiidvarblane
 2. Kollane pitse ja punutisi armastav varblane.
 3. Kollane okkaid armastav varblane.
 4. Kirjaoskaja kirjuvarblane.
 5. Taustavarblane.
 6. "Who Killed the Mockingbird"-varblane
 7. Mustvarblane.
 8. Sealionofiilist paksvarblane.
 9. Pikanokaline kongusninavarblane.
 10. Ahnepäitsust näpu vahelt sööja uduvarblane.
 11. Shoefiilidest ülbikvarblased.
 12. Ümarakõrvaline paljassabaline pähklipureja-varblane.

 13. Roosa flamingovarblane.

 14. Pikakoivaline veevarblane.
 15. Kaljuvarblaste parv.
 16. Kivivarblane.
 17. Punasekoivaline varblane.
 18. Punasilmaline laavakajakavarblane.
 19. Depressiivvarblane.
 20. Lennuvõimetu hiid-liivavarblane rannal tiiba lehvitamas.
 21. Boobievarblane. Neid on nii punasekoivalisi kui ka sinisekoivalisi.



22. Hall tigevarblane.
 23. Sinisilmne kirju-taustavarblane.
 24. Valgepealine kirjuvarblase poeg.
 25. Käterätivarblane.

Kokku olevat Galapagosel umbes 180 eri linnuliiki. Linnuvaatlejate paradiis!

Tuesday, September 19, 2017

Santa Cruz saar

Kui Galapagosele minna, siis alustate kas Santa Cruzilt voi San Cristobalilt. Need kaks saart on korralikuma lennujaamaga, kus mandrilt tulevad lennukid maanduvad. Kohalike saartevaheliste lendude jaoks on ka Isabela saarel väike lennujaam olemas.

Galapagose suurima elanikkonnaga saar on Santa Cruz. Sealt väljuvad enamus tuurid, kruiisid ja päevatripid. Santa Cruzilt otsustasin ka mina alustada. Suurim linnake Puerto Ayora on Galapagosele kohaselt üliturvaline, võid oma rahakoti välikohviku lauale jatta ja keegi ei puutu seda, välja arvatud linnud. Linnud, kuradid, on ülbed. Söövad taldriku tühjaks su nina all ja haaravad veel saia ka käest ära. Alguses oli jube nunnu, et näe kui toredad julged pisikesed linnukesed. Pärast oli tunne, et käi või kärbsepiitsaga söömas, et saaks natuke rahu neist.

Väidetavalt on Galapagose ainsad pangaautomaadid Santa Cruzil ja enamus makseid toimub sularahas. Tegelikult oli ka San Cristobalil pangaautomaat olemas. Kaardimaksed toimisid ka paljudes kohtades, aga klausliga, et maksad siis 22% rohkem kui muidu arve oleks. Väikeste summade puhul pole nii hullu, aga kui 100 dollarilise päevatripi eest peaksid 122 maksma, see juba võtab mõtlema ja valima sellise tripi, mis olemasoleva sularaha eest välja tuleks. Kohalik raha Ecuadoris ja Galapagosel on USA dollar muuseas.
Odavama otsa hotellid olid umbes 25 dollarit öö, lisandus iga öö eest kolmekas mingi maksuna. Väljas söömine maksab 8-40 dollarit. Sõltuvalt siis sellest, kas tahad süüa kana, mis on õhukeseks tambitud ja pestoga kaetud - see oli siis 8 dollarit.  Kui tahad üksi terve suure vähi nahka panna, siis maksad 40. Väiksema vähi eest maksad 25. Vähid elavad peale kinnipüüdmist 20 tundi, kui just keegi neid enne ära ei söö ja nende piinasid ei lõpeta. Sõrad on maha lõigatud neil ning aegajalt tõstetakse neid sealt klaaskastist inimestele näitamiseks ning loobitakse siis sisse tagasi üksteise otsa nagu oleks tegu puuhalgudega. Kui ma poleks teadnud, et ilma sõrgadeta vähkide vette tagasi laskmine on nende piinade pikendamine, sest söömiseks vajavad nad sõrgu, oleks ma neid sealt ostnud ja merre viinud tagasi. Parem kiire surm, kui pikk piinlemine... Kuigi kui keegi neid kiirelt ära ei söö, siis ka see 20 tundi järelejäänud elu on piisavalt piinavalt pikk, kui istud seal klaaskastis.


Viimaseks õhtuks olin juba piisavalt karastunud nende nägemisest, et suutsin ühe vähi piinad lõpetada ja ta omale söögiks tellida. Oma osa selles oli ka tolle restorani ainsal inglise keelt kõneleval töötajal ehk peakokal (kena meesterahvas), kes nii ilusasti rääkis sellest, kuidas ta teda valmistama hakkab ja millised maitseained ja San Francisco mõjutused Galapagose knihviga tulema hakkavad, väikese Cayenne kickiga kõige lõpus, mitte liiga tugevaga aga paraja järelmaitse jätvaga.. Igastahes see jutt oli väga isuäratav. Mida suudab üks õnnetu vähk ühele kenale ilusa jutuga peakokale vastu panna?

Kohalikud restoranid üritavad turiste enda lauda meelitada peamiselt vähkidega või suurte punaste kaladega, keda ainult Galapagosel leida võib. See suur punane kala ei pidavat eriti hea olema, aga lihtsalt teda kuskil mujal peale Galapagose ei ela, sellepärast ostetakse. Tolle punase kala hinda ma ei käsinud, akki oli 20-25 kala eest.

Kui tahad lihtsalt tavalist kala süüa, siis maksad 10-12. Kala on selline käntsakas nagu liha tavaliselt on. Suur halli värvi taine tükk ilma luudeta, nagu oleks vaala küljest raiutud. Tegelikult oli vist tuur või tursk või misiganes parajasti võrkudesse jäi. Igastahes peab igavesti suur kala olema, forellist ja lõhest kindlasti suurem.

Kusjuures ma ei õginud ennast seal paksuks, kuigi söök oli hea. Kogu selle aja jooksul sõin ma ära rohkem kala, kui kunagi varem elu jooksul (kui kalapulgad mängust välja arvata). Kaladieet ja keskmiselt 23 kilomeetrit kõndimist päeva jooksul ning tund-kaks ujumist sinna lisaks, aitasid neljal kilol seljast kaduda.

Aga et söögist rääkimine kõhtu tühjaks ja õgima jälle ei ajaks, siis natuke linnapilte linna turistikama poole pealt - rannapromenaadi ümbrus.












Santa Cruzi peamine turismiobjekt on Charles Darwini keskus, kus kilpkonni kasvatatakse, hautakse munasid ja kasvatatakse kuni nelja-aastasteni, et nad siis turvaliselt vabasse loodusesse lasta.  Kõik kruiisid käivad Santa Cruzi tutvustava osana sellest kohast läbi. Atraktsioonid on siin saartel külastajatele tasuta, välja arvatud eraisikute omad. Selle pealt tuleb omapäi reisides ka kõva kokkuhoid, võrreldes kruiisilaevade hindadega. Saarte vahelise liikumise ja väikesaarte trippide eest tuleb vaid maksta.


Põllumehed pole erilises vaimustuses kilpkonnadest, sest nad söövad nende saagi ära, aga mitmed on halva heaks pööranud ja hoopis oma aias jalutavaid kilpkonni raha eest turistidele näitama hakanud. Turistide arv kasvab järjest ja viimastel aastatel on paarisaja tuhande külastajani aastas jõutud. Seega paras turismibuum, nagu Islandilgi. Järjest rohkem ehitatakse hotelle ja saared muutuvad järjest rohkem kuurortite sarnasteks, mitte pole metsiku looduse keskel elamine enam.
Linna atraktiivseim atraktsioon on aga kalaturg, kus võib näha erinevaid kinnipüütud kalasid ja vähke ning nende ümber tiirlevaid suuri linde ja kohalikku ahnet merilõvi, kes endale kalapalasid nurumas käib kalamüüjatelt.




Santa Cruzil võib ka mõningaid mereiguaanasid peesitamas näha. Need elukad on mu uued lemmikuimad loomad nüüd. Kilpkonnad vaatasid kõik inimesi jube vihkava pilguga, mis on muidugi ka arusaadav peale kõiki neid kilpkonnasupi aastaid. Aga ikkagi - paganama pikk viha neil. Kuigi kilpkonnade eluiga arvestades, võibolla polegi nii pikk viha. Lihtsalt tuleb nende ajaarvamise järgi asju mõõta. Mereiguaanad olid ägedad hevikad. Piisavalt hirmuäratava välimusega, et saaksid tuusalt lebotada, ilma et keegi nina ette tõmblema tuleks nii väga, aga tegelikult head flegmad tüübid.